Maksudeta: 2.54€
* porgandipunane viljaliha ja väga väike seemnekamber.
* säilib rohkem kui aasta ilma kadudeta.
Sort on keskhiline: valmib 120 päevaga. Vili on lapik, tugevasti segmenteerunud, segmendid ühtlased. Koor on oranžikas, tugev, viljaliha ereoranž, tihe, väga aromaatne. Keskmine kaal 5-8 kg.
Tänu kõrgele suhkrusisaldusele on selle sordi kasutusvõimalused piiramatud. Temast saab pudingut, torti, pirukat ja sukaadi teha.
Agrotehnika.
Kasvatatakse istikutest kui ka otsekülvil avamaale (öökülmade möödudes). Seemnete külvisügavus 4 sm. Istikute kasvatamisel kasutatakse 8-10 cm läbimõõdus potte, istutada maha koos mullapalliga (istikul peab olema 2-4 pärislehte). Edasine hooldus seisneb mulla kobestamises, kastmises (kasvuperioodi algul) ja väetamises kompleksväetistega. Kõrvits eelistab kobedat toitaineterikast pinnast ja ei talu varju.
1,0 g = 3-6 seemet.
Kasvatamine.
Kõrvitsal on umbes samad nõudmised kasvutingimuste suhtes, kui avamaakurgil, kuid ta on vastupidavam ebasoodsatele tingimustele, eriti temperatuurile, mis kurgil on +14..+15°C ja melonil +18°C. Soe ilm ja head niiskustingimused on soodsad kasvu arenguks, seejuures võib kõrvits kasvada niisutamata kauem, kui kurk. Tuulte suhtes on kõrvits väga tundlik, seepärast soovitatakse teda kasvatada koos maisiga.
Kõrvits eelistab kobedaid, huumusrikkaid muldi, ning orgaanilise väetise olemasolu. Kõrvits ei talu ühel kohal teistkordselt kasvatamist, mida tuleb jälgida kõrvitsa kasvatamisel kompostihunnikutes.
Saagi saamist saab kiirendada taimede ettekasvatamisega kasvuhoones, 10 cm pottidesse külvatakse 2-3 seemet 2-3 cm sügavusele. Seemned idanevad +15..+20°C. Edaspidiselt hoitakse temperatuuri 18/14°C juures (päev/öö). Kolme nädala pärast on taimed kahe lehega ja valmis välja istutamiseks. Ebasoodsate temperatuuridega harjumiseks tuleb taimi karastada. Taimed istutatakse avamaale mai keskpaigas, kui on möödunud öökülmaohud. Suvikõrvitsaid istutatakse 1m2-le 0,5-1 taime, roomavatele kõrvitsaliikidele jäetakse istutustiheduseks 0,3 taime/1m2-le. Kasutades multðkilet, võib kõrvitsa külvata otse avamaale.
Hooldus.
Hooldus seisneb mitmekordses pinnapealses kobestuses. Vegetatsiooniperioodi lõpus on mõnikord vaja võidelda ka umbrohtudega (käsitsirohimine). Spetsiaallõikuseks pole vajadust. Haiguste ja kahjuritega võitlemine on teisejärguline. Ohtu kujutavad endast vaid viirushaigused (kindlasti tuleb võidelda nakkuskandjatega), ning hilissügisesed kahjustused jahukaste poolt.
Saagi koristamine ja säilitamine.
Kõrvitsat koristatakse täisküpsuses enne esimesi öökülmasid. Kõrvitsatele jäetakse kuni 10cm pikkune viljaraag. Keskmine taime produktiivsus on 4-5 kõrvitsat taimelt. Üksiku kõrvitsa kaal võib ulatuda kuni 120 kg-ni, üldine saagikus aga kuni 1000 ts/ha.
Kõrvitsat võib säilitada mõnest nädalast mõne kuuni. Optimaalne temperatuur esimesel kahel hoiunädalal on +24..+30°C, sel ajal toimub järelvalmimine ja koor muutub tugevamaks. Hiljem alandatakse hoiutemperatuuri 10...13°C-ni.
* Kõrvits ületab süsivesikute, pektiinainete, vitamiinide ja mineraalsoolade sisalduselt paljusid köögivilju. Eriline väärtus on kõrvitsal dieettoiduna. Parimateks kõrvitsa liikideks loetakse muskaatkõrvitsaid (Cucurbita moschata).
Muskaatkõrvits on pärit troopilistelt rannikualadelt Kesk Ameerikast ja Mehhikost.
Muskaatkõrvits hõlmab kuut alaliiki:
turkmeenia- (nõrgalt segmenteeritud),
jaapani- (sügavalt segmenteeritud, tugevalt kortsuline või tüükaline),
mehhiko- (puutaoline koor, magus jahune viljaliha),
kolumbia- (viljad on pipra kujulised),
põhja-ameerika- (viljad on väikesed või keskmised, lapergused või silinderjad)
ja india - (viljad on väga suured, ereoranþid, kerakujulised või ovaalsed). Üheks muskaatkõrvitsa väliseks tunnuseks on lehtede pinnal asuvad valged või hõbedased plekid, mis peegeldavad osa päikesekiirtest, mis omakorda vähendab vee kulu. Muskaatkõrvitsa sordid on rikkad karotiini poolest ( kuni 26 mg 100 g kuivaine kohta). Kõik nad on hilisvalmivad.
Teada on kesk- ja ja pikkade võrsetega (4-6m) sorte. Muskaatkõrvitsate laialdasemat levikut meil takistab tema soojalembesus. Siiski valmib see kõrvits ka Eesti tingimustes, kui kasvatada teda ette (seemned külvatakse potti 20-25 aprillil, välja istutatakse taimed peale kevadiste öökülmade möödumist 4-6 juunil, selleks ajaks on taimedel 2-3 pärislehte). Kõrvits tuleb koristada enne esimesi külmi. Muskaatkõrvitsad säiluvad hästi, mõningal juhul võib neid säilitada juuni kuuni.
Seemnete söödavus on pandud kahtluse alla. Erinevalt teiste kõrvitsasortide seemnetest, on nad väga väikesed, neil on jäik kõva koor. Peale selle on neid viljas reeglina vähe. Nad asuvad vilja alumises osas, ülejäänu on puhas viljaliha. Kohe peale korisistamist on viljaliha kahvatu värvusega (beeþ või hele oranþ), kerge muskaadi aroomiga, mageda maitsega. Säilitamisel omandab viljaliha oranþi varjundi, seejuures tugevneb muskaadi lõhn, samuti suureneb suhkrusisaldus.
Eng.: Muscue pumpkin. Suom.: Myskikurpitsa. Sven.: Myskpumpa. Bot.: Cucurbita moschata Duch. ex Poir.
Aga kas teate, et… kõrvitsat võib kasvatada kilemajades tihendava kultuurina. Selleks istutatakse kõrvitsaistikud kasvuhoone ida -või lõunaserva üksteisest 1-1,5 m kaugusele. Kui möödub öökülmaoht, juhitakse kõrvitsaväädid välja. Kogu taim on nii avamaal, juuresüsteem aga kilehoones soojas. Sel viisil saab palju varajasemat saaki.
Aga kas te ka teate selline retsept:
Salat talvisest kõrvitsast.
Kooritud ja seemnetest puhastatud kõrvitsa viljaliha, porgand ja õun (2:1:1) riivitakse jämedal riivil, lisatakse maitse järgi soola, segatakse, maitsestatakse hapukoore või majoneesiga.
Roog kaunistatakse porgandi viiludega, rohelise peterselli või tilliga.